Tõstan selle fotosessiooni esile teiste seast, kuna sellel päeval oli tõesti jahe ja märgin siinkohal ära Heleni hulljulge vapruse, kuidas üks Naine võitleb iseenda ja külmaga-võitis Õrn Naine Helen!
Kõik me oleme kogenud, kuidas külm tuul, tihe tatine vihm ja niiskus hetkega lipu mastist alla kerib. Kuid, rõõmsameelsus ja head mõtted mängivad alati Sinu kasuks ja seljatab igasugused halvad tunded!
Seda soovitust järgis ka Helen oma naiseliku instinktidega ja 3 tunnisest fotosessioonist sai ühtäkki 5 tunnine seiklus Harku mõisapargis!
Märkimisväärne on ka kindlasti see, et Helen naases just Braziliast ja teadis väga täpselt millega tal tol sellel päeval vastastikuna seista tuleb-kliima kontrast oli hiiglaslik!
Au on selliseid Naisi pildistada!
Blogile lisan ka Heleni enda emotsioonid, mida oli iseendal väga soe lugeda!
Sellised asjad motiveerivad-Grazias Helen!!
31.oktoober, kell 9:30 hommikul vaatan aknast välja ja olen ootusärev, mida tänane päev võib tuua. Plaanis oli fotosessioon õues koos fotograafi Merike Kens’ga. Aknast välja vaadates oli väljas lumi maas ning tundus üsna külm olevat. Minus tekkis pisike pabin, kas ikka fotosessiooniga hakkama saan. Tegin vajalikud ettevalmistused – meik ja võimalikud riietekomplektid, mida saaks ehk sessil kasutada.
Kell 10 helises telefon ja Merike oligi kohale. Läksin talle vastu. Vaatepilt oli omapärane – suusakostüümis õbluke naine tassis mõlemas käes hunnikut riideid ja kotte. Eriti püüdis mu pilku lilla printsessikleit, mis lehvis tuules. Energiliselt sammus ta mulle vastu ning sellest hetkest alates mul eelnevalt sisse pugenud pabin kadus. Koos sai välja valitud 3 komplekti fotosessiooni jaoks. Merikese uskumatu asjade kombineerimistaju oli lihtsalt supper! Uskuge või mitte, aga minu jaoks täiesti ebaloogilised asjad sobisid ühtäkki kokku – näiteks printsessikleit ja kummikud – miks ma mitte? 😉
Kui kostüümid kokku komplekteeritud, aitas Merike ka soengu tegemisel. Pea kaks tundi ettevalmistust ning start! Esimesena suundusime Harku mõisaparki. Seal sai tehtud sessi esimene pool. Küll sai turnutud varemetel, sulistatud kummikutega jääkülmas vees ja kõõlutud lumistel puuoksadel. Mingil hetkel ma oma varbaid enam ei tundnud, kuid see oli teisejärguline, sest fotosessioonist saadud energia hoidis sooja sees. Vahepeal rõõmustas meid ka päike oma soojusega ning sai edasi liigutud järgmisesse kohta. Kiire kostüümivahetus autos, soojendav tee ja mõned kiired liigutused ning soe oli taas nahavahel. Ega seekordki ekstreemsusest ma pääsenud. Sametsaabastega ronisin betoonblokkide otsa nagu naksti. Nalja sai palju! Kokkuvõttes sai veedetud 3 supper tundi õues, kes pildistades, kes poseerides. Emotsioon ja sessioonilt saadud energia oli supper! Väga hea kontakt tekkis fotograafiga ning toetav oli ka see, et ta andis häid näpunäiteid, kuidas poseerida. Saades paari päeva pärast tulemusi näha, olin nendega VÄGA rahul, sest nii ilusaid pilte pole ma veel endast kunagi saanud, kuigi olen ka eelnevalt mõned korrad fotosessioonidel käinud. Igatahes mulle jäi sellest päevast ülitore mälestus piltide näol ja väärt kogemus üsna ekstreemsetes tingimustes pildistamisel.
Soovitan soojalt kõigil sellisele fotosessioonile minna. Seda ei anna võrrelda stuudios tehtud sessiga, kus sa oled piiratud nelja seinaga. Mul tiirlevad mõtted igatahes juba seoses järgmise fotosessiooniga 🙂 Ja seda kindlasti õues!
Päikest,
Helen
Photographer Merike Kens Blog Page 
