Olen ikka öelnud, et see, kes unistada ei julge, ei saa kunagi nautida ka oma unistuste elu. Mina olen lapsest saadik julgelt unistanud ja ka omajagu riskinud, ise samal ajal veendunult uskudes, et kõik läheb nii, nagu minema peab.
Ma pole astunud suvalisse suhtesse, uskudes, et saan kord kogeda, mida tähendab kohtumine tõelise hingesugulasega, ma pole võtnud vastu palgatööd, uskudes, et löön kirjanikuna kord läbi ja ma olen paljudel hommikutel hõljunud peadpidi pilvedes ja mõelnud, et ükskord saan seda, teist ja kolmandat kogeda või omada – olgu see siis kohtumine mõne mind inspireerinud isikuga, mõni konkreetne automudel või mõni muu vahva elamus või kogemus.Eelmise aasta lõpus kirjutas mulle üks fotograaf, kes teatas, et sooviks mulle kinkida fotosessiooni. Tegelikult on neid fotograafe olnud lausa mitmeid. Edev nagu ma olen, siis muidugi see rõõmustas mind, aga olin veendunud, et ju see ikka jutuks jääbki. Üks fotograafidest veel ütles, et hetkel kiired ajad, võtab uuel aastal uuesti ühendust. “Nojah, ehk järgmiste jõulude ajal kuuleb midagi, kui hästi läheb,” mõtlesin mina.Uus aasta saabuski… Algas mingi tohutu vaimse stressiga ja ausalt öeldes tundus, et see aasta küll enesega midagi head kaasa ei too. Ka tuttavad kurtsid, et aastavahetusel keerati kas partneriga tülli, juhtus mõni õnnetus või suri mõni lähedane. Ka mina tundsin, et midagi on valesti ja läksin kolmeks päevaks pagulusse. Lülitasin telefoni välja ja olin täiesti inimtühjas kohas, kus ainult linnud laulsid ja internetti võis unes näha. See oli nagu õnnistus. Mõte sai nii selgeks ja hing kergeks – aeg iseendale.
Tagasi tsivilisatsiooni naastes ootas mind närveldav kohtumine onkoloogiga ja ühesõnaga endiselt tundus, nagu aasta on hukule määratud. Nagu te teate, siis arstilt sain siiski positiivsed uudised. Särasin!
Siis saabus kiri sellelt samalt fotograafilt, Merikeselt, kes uuris, et kuidas mulle kuupäev sobib, et tal on kõik valmis ehk siis mind ootab fotosessioon Palmses koos mõisaproua kleitide, meigi ja soenguga. Isegi sefiirikorvid ja transpordi oli Merike organiseerinud. Milline naine ei unistaks sellisest võimalusest? Mina olen küll unistanud ! Lisaks sellele osutus Merike ise imeilusaks inimeseks nii seest kui väljast. Ta oli kõik organiseerinud, pluss kogu päev toimus tema kulul – ta lihtsalt soovis mulle sellist kingitust teha. Merikesega oli veel kaasas üliäge Maia, kes pika päeva vältel mind õues pildistades kinnaste ja šokolaadiga varustas, prožektorit hoidis, minu kleite sättis jne. Meil oli super meeskond ja see päev oli lihtsalt üliarmas ja tore! Aitäh!
Photographer Merike Kens Blog Page 